Adeli Eesti Rehabilitatsioonikeskus

Koostajad: K. Padar, T. Vaarmaa

www.zone.ee/halt

Hoolimata paljudest raskustest eluteel, on mitmed inimesed saavutanud edu ja kuulsust. Sellistel inimestel nagu Hans Christian Andersen, Leonardo da Vinci, Agatha Christie, Isaac Newton, Winston Churchill, John F. Kennedy, Carl Lewis, Napoleon, Steven Spielberg, Sylvester Stallone, Henry Ford jne. on diagnoositud või arvatud olevat aktiivsus- ja tähelepanuhäire.

Kui hüperaktiivsete täiskasvanute käest on küsitud, mis on neid aidanud üle saada lapsepõlve raskustest, siis kõige sagedasem vastus oli see, et keegi (tavaliselt vanem või õpetaja) on uskunud nendesse…

Vanemate aktiivne tegutsemine ATH häirega lapse hüvanguks eeldab piisava informatisiooni olemasolu lapse arengu ja erivajaduste kohta, samuti teavet lapse tugevatest külgedest, millele saaks rõhuda. Spetsialistid peaksid vanematele võimaldama aega vestlemiseks ja mõtisklemiseks ning pakkuma omapoolseid teadmisi ja toetust. Vanemad omalt poolt peavad olema julged ja aktiivsed leidmaks oma lapse probleemidele vajalikke vastuseid ja lahendusi.

Pere olukorda mõjutab ka sellise häirega lapse ja tema õdede-vendade vaheline suhtlemine. Õdesid–vendi tuleb samuti teavitada häirest ja sellega kaasnevatest probleemidest.

Laps ise saab kasu, kui teda informeeritakse antud olukorrast, mis väljendub faktides, selguses, lihtsuses ning kui teda on toetamas empaatiline vanem. Häiret tuleb arutada lapse tasemel ning seoses igapäevaeluga. See aitab lapsel aru saada, miks ta osade ülesannetega tuleb toime hästi ning miks osad on tema jaoks ülejõukäivad. Vanem on lapse kõrval kui konsultant, kes leiab üles lapse jaoks raskemad kohad ning aitab lapsel nendest üle saada. Ei piisa ainult vanematepoolsest heast tahtest oma last abistada, vaid tähtsat rolli mängib ka see, kui hästi vanemad on informeeritud.

“Mõne asjaga ei saa ka väga tublid vanemad ise hakkama, sest niisuguse häirega lapse raamidesse panemisel on omad reeglid,” räägib lastepsühhiaater Lea Kalvo.

Vanemad võiksid proovida lapsega paremaks toimetulekuks järgmisi samme, juhul kui allpooltoodud kodused testid näitavad ATH olemasolu ning seda on kinnitanud ka psühhiaater:

• lapsele on oluline kindel päevakava – harjumuspärased tegevused peaksid toimuma iga päev kindlatel kellaaegadel (nt. tõusmine hommikul, söömine, õues jalutamine jne.). Niisugused lapsed saavad paremini hakkama, kui nende aeg on enam organiseeritud. Kindlate reeglite puhul on ka vähem põhjust trotsida ja protestida;
• lapsele võimaldada päevane uinak;
• last tuleb teavitada ettetulevatest muudatustest (nt. arsti külastamine, lapsehoidja kutsumine, mööbli ümberpaigutamine jne.). Kui lapsele eelnevalt öelda, et hakatakse tegema midagi erinevat, siis ta jõuab kohaneda ja idee omaks võtta;
• kontakt külalistega olgu minimaalne ja ette planeeritud;
• eakaaslastega suhtlemine ei tohi muutuda väsitavaks ja pikaajaliseks. Samas tuleb ka vältida võistlusmänge teiste lastega – see on frustratsiooniallikas ja tekitab agressiivsust. Soodustada tuleb aga selliseid tegevusi, kus laps võistleb iseendaga;
• lapsele tuleb kasuks, kui ta mängib koos rahuliku loomusega lapsega;
• mitte tülitseda lapse juuresolekul;
• väga tähtis on isa aktiivne osalemine lapse kasvatamisel;
• mõõdukus televiisori vaatamisel ja arvutimängude mängimisel;
• vältida stressirohkeid sündmusi ja olukordi (nt. reisimine välismaale);
• harrastada rohkelt käelist (nt. mosaiik, puzzle) ja kehalist tegevust (nt. tantsida);
• kuulata koos rahulikku muusikat, laulda, lugeda muinasjutte ja luuletusi;
• teha rahustavaid ravimtaimedest teesid ja ravivanne;
• lapsega tuleb olla järjekindel;
• julgustada last üksi mängima – tuleb valida lapse arengutasemele vastavad mänguasjad – liiga keeruline tekitab frustratsiooni, liiga lihtne ei säilita huvi. Omaette mängimine soodustab süvenemisvõime arengut;
• lapsele tuleb luua kindlustunne – tuleb tasustada teda hästi tehtud asjade eest. Samas ei tohiks vanem kõhelda last distsiplineerimast, kui see on vajalik. Väga oluline on pereliikmete ühesugune arusaamine.

Lastepsühhiaater Lea Kalvo soovitab rahutut last kodusel moel diagnoosida – kas tegemist on hüperaktiivsusega või mitte?

Analüüsida saab lapse käitumist 10 märksõna põhjal. Iga sõna järel tuleb panna kas 1, 2 või 3 punkti (1 – veidi, 2 – palju, 3 – väga palju).

1. Rahutu, üliaktiivne
2. Ärrituv, impulsiivne
3. Segab teisi
4. Ei tee oma tööd lõpuni
5. Nahistab kogu aeg
6. Tähelepanematu
7. Läheb kergesti endast välja
8. Nutab tühistel põhjustel
9. Meeleolud vahelduvad
10. Kergesti ärrituv – käitumine on ettearvamatu

Kui kogunes 15 punkti, võib kahtlustada hüperaktiivsust. Dr. Lea Kalvo soovitab kindlasti pöörduda lastepsühhiaatri poole.

Soomes tehakse 5-aastastele lastele kodune MBD-test, mille eesmärgiks on võimalikke kooliprobleeme ette aimata. Järgnevalt mõningatest katseülesannetest; kui laps neid ei läbi, on diagnoosi veel siiski vara panna. Lapsega tuleb täiendavalt tegeleda ning teda veidi terasemalt jälgida (vanus 5 aastat pole juhuslik – koolini on siis veel paar aastat ning selle ajaga jõuab mõndagi korrigeerida). Test koosneb järgmistest ülesannetest. Laps peab:

• jalga jala ette asetades käima mööda 10-cm laiust joont, säilitades seejuures tasakaalu;
• ühel jalal hüppama;
• silmad kinni, sõrmega nina otsa puudutama;
• kordama algul 4-, siis 7-sõnalist lauset;
• pliiatsit õigesti käes hoidma (MBD-laps haarab pliiatsi kohmakalt rusikasse);
• väikestest klotsikestest eeskuju järgi ehitama;
• käsi randmest ringikujuliselt liigutama (õlad ja küünarnukid püsivad paigal).

Mõisted

Üle maailma on aktiivsus- ja tähelepanuhäiret kirjeldatud mitme nimetuse all. Näiteks Ameerikas kasutatakse lühendeid ADD (eesti keelde tõlgituna – tähelepanudefitsiidi häire) või ADHD (tähelepanudefitsiidi ja hüperaktiivsuse sündroom), Inglismaal ADD, Põhjamaades DAMP (tähelepanu, motoorse kontrolli ja taju häire), v.a. Soome, kus on kasutusel MBD (minimaalne aju häire). Eesti kirjanduses on levinum termin aga ATH. Terminite paljusus on tingitud sellest, et aktiivsus- ja tähelepanuhäire on oma olemuselt äärmiselt keeruline, mistõttu esineb ka raskusi selle diagnoosimisel. Edusammud selles vallas on tihedalt seotud antud maade rahalistest võimalustest. Võimalus kasutada tomograafiaseadmeid (aju uurimisel), viia läbi pikaajalisi uuringuid jne.

Nad kõik kirjeldavad seisundit, mille puhul lapsel on raskusi keskendumisega, normaalse aktiivsuse säilitamisega ja sellest tulenevalt ka õppimise ning korrale allumisega. Primaarselt, intellektist põhjustatud õppimisraskusi ei tarvitse nendel lastel olla.

Aktiivsus- ja tähelepanuhäire tekib alati lapseeas, tavaliselt esimese viie eluaasta jooksul, püsib enamasti kogu kooliea ja isegi täiskasvanueas. Kõige sagedamini diagnoositakse seda 8-a kuni 10 eluaasta vahel, siis kui koolis tekivad õppimise ja käitumisega seotud probleemid. Erinevatel andmetel on häire esinemissagedus 5 –7% kuni 10 – 15% algkoolilastest. Poistel esineb seda sagedamini kui tütarlastel.

ATH põhjused on tingitud virgatsainete (noradrenaliin, serotoniin, dopamiin) puudulikkusest ajus või kui üks neist ainetest mingil põhjusel ei täida oma funktsiooni (Mehilane1997,66).

Ajusiseste protsesside biokeemiline analüüs näitab, et hüperaktiivsete ajus on tunduvalt vähem dopamiini. See aine mängib otsustavat rolli närviimpulsside ühelt närvirakult teisele ülekandumisel. Dopamiini liiga väikesed kogused segavad närviimpulsside häireteta edasikandumist, mis viib otseselt enesekontrolli ja püsivuse puudumisele (Pajula 1998).

Vaatluskaart

Kui lapsel ilmnevad probleemid koolis, siis õpetaja on see võtmeisik, kes võtab vanematega ühendust, arutamaks antud olukorda. Õpetajad koos lapsevanematega peaksid leidma lapse abistamiseks parimad võimalused. Juhul, kui probleemid on tõsisemat laadi, tuleb koostada vaatluskaart.

Õpilase vaatluskaart on spetsialistide poolt välja töötatud põhjalik küsimustik, mis tuleb õpetajal last jälgides täita. Vaatluse tulemusel peaks olema võimalik otsustada, millist abi erivajadusega laps vajab. Otsus, mida kaardi põhjal jälgida, ja hiljem kogutud andmete analüüs viiakse läbi koostöös klassijuhataja, logopeedi, parandusõppe õpetaja, teiste õpilast õpetavate õpetajate, koolijuhtkonna esindaja ja muude spetsialistidega. Vaatluskaarti saavad koolid kasutada 1999. aasta sügisest.

Koolid peaksid pakkuma probleemsetele lastele leevendusi:

diferentseeritud hindamine – kasutatakse ainult emakeele kirjalike tööde puhul. Emakeeleõpetaja ja logopeed lepivad kokku, kuidas last õigekirjas aidata. Nende otsuse kinnitab õppenõukogu. Seejärel teeb õpetaja kokkulepitud ajavahemikul lapsele n-ö hinnaalandust;

• individuaalne õppekava (või ainekava) – tavaklassist erineva õppevormi rakendamine kas mõnes või enamikes ainetes, lähtudes erivajadusest. Individuaalkava koostab aineõpetaja koostöös logopeedi või eripedagoogi või eripedagoogi ja lapsevanemaga;
• koolipikendus – lapsel on võimalus kooli minna ka hiljem kui seitsmeaastaselt. Koolipikenduse annavad kohalike omavalitsuste loodud nõustamiskomisjonid;
• parandusõpe e. järelaitamistunnid – koolis moodustatakse abivajavatest õpilastest erirühm, mis teeb pärast koolipäeva lõppu lisatööd, et toime tulla tavaklassi õppekavaga. Eesmärgiks on taju, mälu ja mõtlemise parandamine;
• logopeed – tegeleb koolis peamiselt lugemis- ja kirjutamisraskustega, vähem suulise kõnega.

Väga hea on silmas pidada kuldreegleid:

• tarvis läheb lõputut kannatlikkust. Tuleb püüda säilitada lapse eneseväärikus ja luua tema ümber positiivne õhkkond;
• kui vähegi võimalik, tuleks panna laps kooli hiljem – aeg töötab lapse kasuks;
• algklasside programmi peab kindlalt selgeks saama, kasvõi istumajäämise
  hinnaga. Viiendas klassis see enam ei toimi! Targalt toimides saavad vanem ja
  õpetaja lapse klassi kordama jätta ilma psüühilise traumata;
• võimalusel tuleks eelistada väikest kooli ja väikest klassi. Tihti on algklassides parim lahendus individuaalõpe;
• nendelt lastelt ei tohi nõuda rohkem, kui nad suudavad. Halvim, mida teha saab, on nendega päev päeva järel kurnatuseni õppida. Niisuguse häirega laps ei ole laisk ega halb, vaid (ajutiselt) piiratud võimetega.
• lapsele on oluline kindel päevakava – harjumuspärased tegevused peaksid toimuma iga päev kindlatel kellaaegadel (nt. tõusmine hommikul, söömine, õues jalutamine jne.). Niisugused lapsed saavad paremini hakkama, kui nende aeg on enam organiseeritud. Kindlate reeglite puhul on ka vähem põhjust trotsida ja protestida;
• lapsele võimaldada päevane uinak;
• last tuleb teavitada ettetulevatest muudatustest (nt. arsti külastamine, lapsehoidja kutsumine, mööbli ümberpaigutamine jne.). Kui lapsele eelnevalt öelda, et hakatakse tegema midagi erinevat, siis ta jõuab kohaneda ja idee omaks võtta;
• kontakt külalistega olgu minimaalne ja ette planeeritud;
• eakaaslastega suhtlemine ei tohi muutuda väsitavaks ja pikaajaliseks. Samas tuleb ka vältida võistlusmänge teiste lastega – see on frustratsiooniallikas ja tekitab agressiivsust. Soodustada tuleb aga selliseid tegevusi, kus laps võistleb iseendaga;
• lapsele tuleb kasuks, kui ta mängib koos rahuliku loomusega lapsega;
• mitte tülitseda lapse juuresolekul;
• väga tähtis on isa aktiivne osalemine lapse kasvatamisel;
• mõõdukus televiisori vaatamisel ja arvutimängude mängimisel;
• vältida stressirohkeid sündmusi ja olukordi (nt. reisimine välismaale);
• harrastada rohkelt käelist (nt. mosaiik, puzzle) ja kehalist tegevust (nt. tantsida);
• kuulata koos rahulikku muusikat, laulda, lugeda muinasjutte ja luuletusi;
• teha rahustavaid ravimtaimedest teesid ja ravivanne;
• lapsega tuleb olla järjekindel;
• julgustada last üksi mängima – tuleb valida lapse arengutasemele vastavad mänguasjad – liiga keeruline tekitab frustratsiooni, liiga lihtne ei säilita huvi. Omaette mängimine soodustab süvenemisvõime arengut;
• lapsele tuleb luua kindlustunne – tuleb tasustada teda hästi tehtud asjade eest. Samas ei tohiks vanem kõhelda last distsiplineerimast, kui see on vajalik. Väga oluline on pereliikmete ühesugune arusaamine

Toimetulekustrateegiaid aktiivsus- ja tähelepanuhäiretega täiskasvanutele:

• vajadusel palu ülemusel korrata tööalaseid instruktsioone, selle asemel et neid ise ära arvata;
• jaga raskemad ülesanded väiksemateks osadeks ning sea nendele lõpptähtajad, tasusta ennast tehtud töö eest;
• tee iga päev nimekiri asjadest, mida on vaja teha. Pane need tähtsuse järjekorda ja määra aeg nende tegemiseks, kasutades kalender-märkmikku;
• tööta vaikses keskkonnas ja tee üks asi korraga, luba endale lühikesi vaheaegu;
• kirjuta vajalik informatsioon märkmikusse nii, et erinevat sorti teated oleksid paigutatud eraldi (nt. telefoninumbrid, aadressid, kokkusaamised jne.), kanna märkmikku endaga kaasas kogu aeg;
• kirjuta lipikutele vajalikud teated ning riputa need kas vannitoa peeglile, külmkapi külge, auto paneelile jne. – igale poole, kus liigud;
• kogu kokku sarnased asjad ja aseta need eraldi üksteisest (nt. makstud arved ja maksmata arved);
• sea sisse rutiin, asuta ennast tööle minema alati samal ajal ja samamoodi;tee sporti, söö regulaarselt ning maga korralikult.